Jumal armastab iga inimest ja kutsub neid endaga osadusse.
Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid tal oleks igavene elu.
Johannese evangeelium 3:16
MISJON112 lähtub EELK ARENGUKAVAS väljendatud väärtustest ning toetub PROLEGOMENAS ja Luterliku Maailmaliidu dokumentides MISJON KONTEKSTIS, DIAKOONIA KONTEKSTIS, ÜHISELT ELAMISE KUNST väljendatud teoloogilistele tõekspidamistele.
Dr Randar Tasmuth, dr Ingmar Kurg, dr Anne Burghardt ja mag Annely Neame koostasid prolegomena misjoniteoloogiale. See dokument on vaja kooskõlastada misjonikomisjonis, mis alustab eeldatavasti uuesti tööd 2024 juunis.
Kiriku misjon saab alguse kolmainu Jumalast.
Kogu misjon on Jumala missioon (misjon) – missio Dei. Oma lõputus armastuses on Isa läkitanud oma Poja lepitama iseenesega kõiki – et meie ja kõik inimesed saaksime Püha Vaimu läbi üheks temas. Misjon on Pühakirjas ilmutatud kolmainsa Jumala plaan inimese ja loodu päästmiseks, mille kohaselt Jumal Isa lepitab pattulangenud inimese iseendaga oma Poja lunastussurma ja ülestõusmise läbi ning sünnitab uuesti Püha Vaimu väe läbi, ühendab Kristuse osadusse ja tema teenimisse kirikus ning kus ta toob kogu loodu saatana valitsuse alt oma kirkusesse. Jumala päästeplaan haarab kogu inimkonda ja loodut ning nendega koos ka kirikut.
Kirik osaleb Jumala misjonis; kirik on läkitatu (Kirik on Jumala misjoni funktsioon).
Jeesus ütles: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“ (Jh 20:21). Maapealse teenistuse ajal Jeesus „rändas läbi kogu Galilea, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ning tervendades haigeid ja vigaseid rahva seas“ (Mt 4:23). Kristus läkitas kiriku jätkama kuulutustööd: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!“ (Mt 28:19). Kirikule on antud teha neidsamu tegusid, mida kuulutus prohvet Jesaja ning mis täitusid Kristuse tulekul: „Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi“ (Mt 11:5).
Kirik teostab oma teenimisülesannet (funktsioneerib) evangeeliumi kuulutamise ja diakoonia, sõna ja teo kaudu,
kohates inimesi nende elu kõikides valdkondades ja muutes nende elu Jumala tahte kohaselt. On õige, et kirik mitte ainult ei tee misjonit, vaid on ise missionaalne, see tähendab tema eksistents ja toime ilmneb Jumala misjoni funktsioonis.
Kirik on inimese ja Jumala kohtumispaik.
Jumal kutsub endaga osadusse erinevaid inimesi, mistõttu kirik ei saa ega tohi kunagi olla pelgalt ühtmoodi mõtlevate inimeste liit. Kirik ei ole huviring ega partei. Kirik ei sea piire Jumala tundmaõppimisele. Kirik ise õpib teistelt kirikutelt ja omandab kogemusi maailmaga suhtlemisel ning arvestab evangeeliumi kohalikku konteksti.
Kuigi Kristuse evangeelium elustub alati läbi ajaloolise ja kultuurilise konteksti, ei ole kirik samastatav igasuguse kontekstiga.
Kirikul on ülesanne kõneleda prohvetlikult kaasaja inimestele: see tähendab, et elades käsust ja evangeeliumist, edastab kirik Kristuse valgust igas olukorras ja kutsub meeleparandusele. Kui kohalik kontekst peab au sees edukultust, ei lähe kirik sellega kaasa, vaid seab esikohale evangeeliumi tõed. Kui kohalik kontekst soosib individualismi ja omakasu esiplaanile seadmist, aitab kirik kasvada empaatial ja kaastundel ligimese vastu.
Kui kirik kuulutab vabastamist kurjast
„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“; (Gl 5:1) ja hingamist hingedele „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“; (Mt 11:28), siis tähendab see vabastamist kõigest, mis Jumalast lahutab, selle jaoks, et tõsta pilk Jumala ja ligimese poole. Kristlik vabadus on alati ligimest teeniv vabadus ja kuulub sellisena Jumala misjonis osalemise juurde.
Luterlik Maailmaliit kõneleb holistlikust misjonist, mis haarab tervet inimest ja on suunatud terve inimese teenimisele.
Jeesus ravis nii inimeste hinge kui ihu, ta toitis neid ise leiva ja kalaga, millest imekombel jagus kõigile. Jeesus kuulutas õndsaks need, kes on rahutegijad, ja need, kellel on nälg ja janu õigluse järele. Nii on ka kirik kutsutud teenima Sõna, sakramendi, avalikus elus osalemise kui ka ligimese abistamisega. Sõna kuulutamine ja sakramentidest osasaamine kirikus peab jätkuma „liturgiana pärast liturgiat“, see tähendab aidata ligimest igakülgselt, mis on holistliku misjoni lahutamatu osa.
Samuti on Luterlik Maailmaliit võtnud omaks konviventsi mõiste.
Konvivents tähendab ühiselt elamise kunsti. Kirik on ühiskonna sidustajaks seal, kus on vaja märgata inimeste vajadusi ja pakkude nendele mõistlikke lahendusi. Kui kirik õpib ise ja õpetab solidaarselt kooselamist, õpitakse üheskoos loodusressursside jagamist ja jätkusuutliku elukeskkonna kujundamist, nõnda et loobutakse vastutustundetust tarbimisest, saastamisest ja võlastumisest. „Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ (Rm 12:10). Selleks tuleb vastu võtta kutse, elada koos inimestega ning tuua koostöös esile positiivsed muutused.
Kiriku misjon on kõikehaarav selle läbi, et Püha Vaim on andnud Kristuse ihu liikmetele erinevaid teenimisandeid.
Tunnistame, et inimestel on Jumala ja kiriku suhtes erinevad hoiakud ja ootused. Kirik saab inimeste ja ühiskonna erinevatele vajadustele vastata parimal viisil siis, kui kirik toetab oma liikmete erinevate armuannete arendamist ja rakendamist jumalarahva seas ja maailmas. Apostel Pauluse sõnul: „Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb kõike kõikides“ (1Kr 12:4-6).
Kirik on palverändav jumalarahvas, kes koos kogu looduga on teel Jumala tõotuste täitumise poole.
Jumalariigi täieliku ilmumiseni maa peal elades rännatakse läbi muutuva aja ja ajaloo, mis toob paratamatult kaasa erinevaid olukordi ja küsimusi. Kirik otsib pidevalt võimalusi oma kutsumuse paremaks täitmiseks; seejuures vastused küsimustele ei saa kunagi olla päris uudsed, sest iga uus siin päikese all on taasavastatud vana. Uued olukorrad suunavad kirikul oma missiooni kriitiliselt hindama ja uuesti mõtestama.
Kristuse kiriku kõrge kutsumus on olla äravalitud rahvas koos kõigi sellest tulenevate raskuste, ohtude ja ohvritega just selle maailma jaoks, kus on pattu ja kurjust, et see ära võita.
Kirik on universaalne lunastuse sakrament, Jumala tööriist, ja seepärast on kirik avatud nii Jumala armule kui ka maailma hädadele ja pääste võimalustele. Selles kutsumuses kasutabki Jumal kirikut maailma päästmiseks, mille Jumal armastuse läbi lõi ja lunastas.