Vaimulik juhendamine

See on igati loomulik, kui tunneme oma usulisel teekonnal vajadust kellegi toetuse ja julgustuse järele.

Üheks selliseks võimaluseks on kohtumised oma vaimuliku juhendajaga. Vaimulik juhendaja on keegi, kes kõnnib koos meiega meie vaimulikul teekonnal ja toetab meid, seda eriti meie palveelus. Aidates meil seeläbi leida sügavamat ja püsivamat suhet Jumalaga.  See omakorda võimaldab meil elada tähendusrikkamat ja elusamat elu.

„Vaimulik juhendaja on hinge sõber, teejuht teekonnal Jumala linna. Tema teenimine on olla diakrisis’e teostaja, sündmuste hindaja. Ta on vabastaja, kes võimaldab inimesel ja kogukondadel liikuda vabaduse poole, Jumala laste vabaduse poole. Ta ei ole juht, vaid teejuht ning osutab alati endast kaugemale, Jumala kuningriigi ja kirkuse poole.”[1]

Kohtumised vaimuliku juhendajaga annavad võimaluse jagada oma kogemusi. Mõtiskleda elu sündmuste ja suhete üle Jumala ja kaasinimestega. Vaimulik juhendaja on kaaslane eluteekonnal, kes esitab peegeldavaid küsimusi ja osutab peituvatele ressurssidele.

Regulaarne kohtumine oma vaimuliku juhendajaga on vaimse distsipliin ning aitab tähelepanelikumalt märgata  Kolmainu Jumala toimimist oma elus.

Vaimuliku juhendaja ülesanne ei ole saada sellele inimesele nõustajaks, veelgi vähem hakata probleemidele lahendust leidma või ütelda, mida peaks tegema. Pigem peaks vaimulik juhendaja aitama mõista (siin kasutatud ingliskeelne sõna „disern” on küll mõistmine ja arusaamine, samas ka taipamine, mis vaimulikus mõttes on Jumala Püha Vaimu valgustav and meile – toim), milliseid järeldusi saab see inimene teha oma Kristuse jüngriks olemise kohta ja millised võiksid olla järgmised sammud, et jätkata oma teed Jumala saabuva kirkuse valguses. Elukogemused võivad olla vägagi keerulised ja pingelised. Vaimuliku juhendaja üks ülesanne on see ära tunda, olles ise sügavalt juurdunud Kristusesse ning väga tundlik teise inimese isiksuse terviku (ingl whole person) vastu, et aidata tal leida sobilik viis jätkata.[2]

Vaimuliku juhendajaga kohtumine võib olla eriti hinnatav,

• kui soovid arendada Jumalaga sügavamat suhet;
• kui tunned oma vaimsel teekonnal vajadust kaaslase järele;
• kui Jumala otsing sinu elus näib olevat ristteel;
• kui soovid avastada uusi palveviise;
• kui palvetamine on muutunud raskeks või kurnavaks;
• kui vajad abi Püha Vaimu kutse äratundmisel;
• kui soovid kogeda Jumala hoolitsust igapäevaelus sh. raskuste keskel;
• kui soovid saada teadlikuks sakraalsest (pühast) argise keskel;
• kui tunned vajadust jagada avameelselt omi tundeid, kahtlusi ja küsimusi;
• kui soovid kogeda oma elus Püha Vaimu vilju;
• kui igatsed liikuda (valdavalt) patule suunatud mõtetelt elule, mis on täidetud armust, usaldusest ja teenimisest.

Kui sageli soovite kohtuda (nt iga kahe kuu tagant, kolm korda aastas, kokkuleppel)?

Kas võib olla oluline (nt haiguse tõttu), et suhe toimuks mingil etapil Skype’i, Zoomi, või telefoni teel?

Kas see suhe mõjutaks või oleks mõjutatud mõnest teisest üks-ühele kohtumisest, mis teil on (nt nõustamine, teraapia, mentorlus)?

Esimene kohtumine

Esimene kohtumine on tavaliselt uuriv – see annab võimaluse teineteist tundma õppida ja võrrelda oma ootusi vaimuliku juhendaja poolt pakutavaga. Vaimulik juhendaja võib soovitada, et kohtuksite paar korda ja seejärel vaataksite ühiselt oma suhte üle. Kogu selle aja jooksul väljendage ausalt, mida arvate ja tunnete oma kohtumistest.

Kohtumiseks valmistumine

Teie vaimuliku juhendamise kohtumised on viljakamad, kui te nendeks valmistute. Palvetage, et Püha Vaim valgustaks teie mõtteid. Vaadake tagasi ajale pärast viimast kohtumist: mis on teie elus toimunud? Kuidas olete end tundnud? Millised on olnud teie meeleolud sellel perioodil? Kas on olnud hetki, mil olete olnud eriti teadlik Jumala kohalolust või tegevusest oma elus? Kuidas tundsite end nendel hetkedel? Kas on olnud üllatusi? Millised on teie praegused mured? Mida te oma südames kõige rohkem loodate?

Mis toimub vaimulikul juhendamisel?

Juhendaja ja juhendatava kohtumised vältavad tavaliselt 45 minutit kuni üks tund. Juhendaja kuulab ja esitab peegeldavaid küsimusi, et aidata märgata Jumala toimimist, kutseid, väljakutseid ning julgustust. Eluolukordi arutatakse konfidentsiaalselt. Nõu andmine ja teoloogiline arutelu ei ole tavaliselt selle vaimuliku juhendamise osa. Eeldatakse, et kõik vaimulikud juhendajad on saanud ettevalmistuse ja saavad ka ise regulaarselt vaimulikku juhendamist.

Suhte ülevaatamine

Selleks, et vaimulik juhendamine oleks viljakas, on vajalik pühendumus ning teineteise tundmaõppimine. Usalduse kasvamine võib võtta aega. Siiski on aeg-ajalt hea suhte üle mõtiskleda. Abiks võivad olla mõned küsimused:

Kuidas tunnete end vaimuliku juhendajaga kohtumiseks valmistudes? Kuidas tunnete end kohtumiste ajal? Kas olete kindel, et teie öeldut kuulatakse? Kas tunnete end aktsepteerituna või ebakindlana? Kas tunnete end toetatuna või üksi jäetuna? Kas tunnete end kaasteelisena või tunnete survestatuna? Kas julgete väljendada, mida soovite öelda? Kas saate olla täiesti aus või tunnete end reserveerituna? Kas vaikuse perioodid on mugavad või ebamugavad? Kas huumor on osa teie kohtumistest? Kas tunnete end kohtumise ajal vabalt?

Kui on pakutud juhendamist või soovitatud mõnd praktikat, kas see oli kasulik? Kas tundsite end vabalt seda praktikat järgima või sellest loobuma? Kas arvate, et suhtel on veel midagi pakkuda? Kuidas saaksite ise kaasa aidata selle viljakuse jätkumisele? Kas tunnete, et suhe on ummikusse jooksnud? Kas võib olla aeg muutuseks? Kas tunnete, et olete valmis seda oma vaimuliku juhendajaga arutama?

Kohtumiste vahelisel perioodil võtavad nii vaimulik juhendaja kui ka juhendatav kohustuse teineteise eest palvetada.

---

1 Leech, Kenneth. „Soul Friend: A Study of Spirituality”. London DLT 1977

[2] Oliver, Gordoni artiklist EELK UI pühendusteoses “Vaadates armastuse silmadega”. EELK UI 2019

[3] Vanstone, W. H., „The Stature of Waiting”. London, DLT 2004

Vaimuliku juhendamise tutvustuse kirjutas Liina Sander, kes töötab EELK Pastoraalseminari juhataja assistendina ja kes on oma südame ja annid andnud EELK vaimulike teenimisse.

Vaimulik Stiiv Knowers on tulnud Eestisse elama Inglismaalt, kus ta töötas pikka aega koguduse vaimulikuna. Praegu panustab ta oma tähelepanu ja südame vaimuliku juhendamise rahva hulka viimisele. Stiiv kirjutas vaimulikust juhendamisest MISJON112 lehele ja avaldame selle siin tervikuna.

See on minu arvates põhjus, miks vaimulik juhendamine mängib rolli misjonis. See on üks viise, kuidas kristlane võib teenida laiemat kirikut ja maailma. Vaimulikku juhendamist on kerge kõrvale heita kui teenimist, mis on mõeldud nn „vaimsetele“ tüüpidele, ja on tõsi, et need, keda Jung kirjeldas kui „introvertseid intuitiivseid“, on eriti tõmmatud vaimuliku juhendaja väljaõppe poole. Nad on vähemus nii elanikkonnas kui ka enamikus kogudustes.

Kuid iga kristlane on kutsutud palvetama ja väärib julgustust palvetada viisil, mis neile kõige loomulikumalt sobib. Isiksuseanalüüsid nagu Enneagramm või Myers-Briggsi Isiksusetüüpide Indikaator on aidanud vaimulikel juhendajatel tuvastada oma juhendatavate isiksusetüüpi ja toetada neid algselt leidma palveviisi, mis neile kõige paremini sobib. Kristlasi kutsutakse kasvama pühaduses ja õppimine, kuidas palvetada nii hästi kui võimalik, on sama suur osa kristlikust elust kui regulaarne jumalateenistus, piibli lugemine ja aja, talentide ning rahalise toe andmine kiriku misjonile.

Vaimulikkus peaks olema iga kristlase elu reegli oluline osa ja tõepoolest ka iga koguduse misjonistrateegia osa.

Mõned kristlased on tõmmatud introvertse kontemplatsiooni poole, mõned ekstrovertsete kaastundetegude poole. Mõned palvetavad oma käte töö kaudu või oma keha aistingutes teadlikult viibides. Teised kristlased on intellektuaalsemad: neid köidab piibli ja muu püha kirjanduse uurimine, mõnikord üsna kriitiliselt ja kohtuekspertiisi täpsusega. Tark vaimulik juhendaja kõnnib oma juhendatavaga, kui ta arendab oma varjupoolt, ja hiljem, kui ta lahkub „egost“ ja selle isiksuse fikseerimisest ning „väheneb“, et Kristus võiks „kasvada“.

Misjon aga ei ole misjon, kui see ei välju kirikust või kogudusest.

Ilmalikud inimesed avastavad samuti sisemist elu, mida tõendab kasvav huvi „meelerahu“, jooga, palverännakute, laulmise ja retriitide vastu. Püha Vaim ei kuulu kirikule ja nagu apostel Paulus ateenlaste seas, peavad vaimsed juhendajad jälgima, kuidas Jumal end ilmalikus kultuuris ilmutab, sõltumata kristlikust panusest. Meile esitab väljakutse kiriku välises maailmas esinev vaimsuse janu, et taasavastada kristlike müstikute ja kontemplatiivsete kogukondade õpetused.

Vaimulikud juhendajad on proovitud ja testitud kontemplatiivse traditsiooni pärijad: nende vastutus on avada kristliku vaimsuse varasalv ilmalikule maailmale.

Kristlastel pole mingit vajadust kohelda joogat või vaikset palvet kui ohtlikke nähtusi. Need ei ole ohtlikud, vaid neid esitatakse tänapäeva „vaimsuste supermarketis“ sageli pealiskaudselt.

Kristlikul traditsioonil on mõningast „raskust“, mida lisada nendele ajahõlmas katsetatud vaimsete teede triviaalsetele imitatsioonidele. Näiteks paljud ilmalikud inimesed, eriti minu kogemuse järgi endised katoliiklased, süüdistavad religiooni selles, et see on pannud neid tundma end süüdi, mistõttu mõned neist alternatiivsetest tänapäevastest vaimsustest püüavad pakkuda süütundevaba vaimset kogemust. See tundub esialgu atraktiivne, kuid tegelikult on süütunne sama vajalik inimarenguks kui väike valu, mis on vajalik, et hoiatada meid haiguse eest. Kui me püüame kõrvaldada patu ja süü oma sõnavarast, siis lõpuks projitseerime maailma ilmsed hädad kõigile teistele peale iseenda. See on lihtsalt meie vastutuse ebaküps õlgade kehitamine. Kahjuks on kirik sageli olnud vastutav selle olukorra eest, kus olles ülimalt keskendunud üksikpattudele, ignoreeritakse kollektiivset ja struktuurilist pattu, milles me kõik osaleme.

Me oleme üksteisega seotud rohkem kui me arvame ja intuitiivsel tasandil oleme üksteise pattude eest vastutavad palju rohkem, kui tunnistame. Kuid samamoodi oleme ka üksteisega seotud palves. See on kindlasti viis, kuidas Jumal kasutab meie eestpalveid kogu maailmas.